No ma ei tea, mis imeloom see Madeliine on. Igas võimalikus asendis korjab ta endale ligi igast muhke ja kriime. Mitte üks teine laps pole meil pidevalt nii katki olnud, kui Madeliine. Sealjuures tundub mulle, et ta valulävi on ulmeliselt kõrge.
Üleeile läksime lastega meie kandis haruldaseks loodusnähtuseks saanud lund kelgumäele uudistama. Õigemini lumekirmet. Sellest paari sentimeetrisest mudasegusest lumeribast piisas täiesti kelgumäe kiilasjäässe lihvimiseks. Põnnidel oli põhiline, et kelgud lippaksid, savi see lume paksus. Madeliine ja Elanora tulid koos ühe kelguga mäest alla. Merimee naabriplikaga teisega.
Kõik oli väga kena, kuniks Elanora koos Madeliinega keset jäist mäge kelguga ümber käisid. Loomulikult jäi kõige alla vana hea marrastuste kollektsionäär Madeliine. Pisike näpsik lohises näoga jäist mäge kriipides alla poole, Elanora tema seljas ja kelk kõige peal. Seda oli ikka pagana valus vaadata. Siuke valu käis minust läbi justkui keegi oleks mul enesel juusturiiviga mööda põske ennastunustavalt saaginud.
Mida tegi meie sõjasangar Madeliine selle peale. Loomulikult tuli alguses põrgulik kisa. Ja see kisa lõppes umbes minuti pärast, kui ta märkas, et kelk on taas mäele tiritud ja suurem õde on endale ülbelt lubanud tema isikliku saaniga mäest alla tuhiseda. Ülekohus võitis valu momentaalselt. Rullis põsega sõjasangar nõudis koheselt tagasi oma juhtpositsiooni kelgul. Valu oli kui pühitud.
Päev hiljem olime sõpradel külas. Suuremad jõmmid ehitasid diivani patajadest ja pleedidest onni. Diivan koos diivanilauaga moodustasid seinad ja pleed oli katuseks. Kõik oli muidu tore ja kena. Ainuke jama oli selles, et projekteerijad olid jätnud Madeliinele paar ehituslikku eripära mainimata. Üks suuremaid eripärasid oli näiteks see, et pleedist valmistatud katuse peal kõndida pole just kõige mõistlikum. Madeliine siiski proovis seda ja kolaki käis hammastega pikki lauda. Õnneks jäid hambad kenasti suhu, kuid suunurgast sai ikka vere välja. Ei teinud ta sellelgi korral suurt numbrit, korra väike nutt ja siis tõmmati varrukaga suurem veri ära ning sukelduti taas mängu. Õnneks võttis Merimee kui kõige vanem laps seltskonnast endale ehitusjärelvalvaja rolli ja vaatas, et rohkem taolisi juhtumeid ei esineks.
Üldiselt korjab meie sõjasangar sellises tempos endale nädalas juurde kolm neli muhku. Hetkel näeb ta välja nagu oleks ühel korralikul külasimmanil rusika tangot viljelenud ja enne koju naasmist veel rehepeksumasinast läbi lipsanud.
Elanora suutis ka väiksemana ikka erinevate vigastustega esineda. Kuid ta pigem võttis asju suuremalt ette. Ühel kenal suvepäeval tegime Katu vanemate juures sauna. Üks hetk kimas Elanora nuttes saunast õue. Ilma pikema jututa kargas keset õuet olnud täispuhutavasse basseini. Sellele järgnes kergendus ohe koos multifilmiliku aurupahvaku ja susinaga. Noor neiu oli pool kannikat vastu tulikuuma saunakerist suranud. Kuna valukisa väga suur ei olnud, ei osanud nagu algul miskit hullu arvata. Kuid kui nägin naharibasid vees hulpimas sain aru, et tegemist on märksa tõsisema juhtumiga. Šokk oli lihtsalt valu esialgu ära võtnud. Tegemist oli ikka korraliku põletusarmiga, millel suisa veri taga. See paranes jupp aega. Õrn mälestus traagilisest sündmusest on siiani kannil märgata.
Madeliine juurde tagasi pöördudes on isegi arusaadav tema suuremast valulävest. Tegemist ju ikkagi kolmanda lapsega. Nii mõnigi kord unustavad suuremad õed oma igikestvas olelusvõitluses ära, et tegemist on neist hulga väiksema isendiga. Tuleb ette ikka tõsiseid kismasid ja neist nii mõnestki on võitjana Madeliine välja tulnud.
Eks need kismad karastavad korralikult. Seega on üsna loogiline miks esiklaps Merrum see kõige hellem on. Ta on lihtsalt kõikse vähem klobida saanud. Ma räägin, et tulevikus te veel näete kui vintske tšikk sellest Madeliinest tuleb. Iga selline muhk on paras elukogemus. Mida karastunud oled, seda lihtsam on hakkama saata täiskasvanuna kire ja armuvalu paratamatute lopsudega.
Madeliine muhkude ja marastuste ülimalt intensiivset magnetit ei anna võrrelda Katu vennalapse Ramsese omaga. See tüüp pidi sellises vanuses konreetselt kiivriga mööda elamist ringi käima. Tal pole keha peal kohta, kus sinikaid ei oleks olnud. Kuidas teil põnnidega lood on? Kas mõni kohe oskab jamasid külge tõmmata?
Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis ja YouTubes! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks.
