Enamus meist jõuab varem või hiljem sinna kohta oma arengus, kus ta mõistab, et täiuslikku kaaslast pole olemas. Ma rõhutasin, et enamus meist. Mõni jääb elu lõpuni laheda lehviva lokiga printsi valgel hobusel ootama. Mõni jälle pettub iga kord, kui avastab, et perfektse meigi ja kaunite kummitisside taga polegi see täiuslik printsess, keda loodeti leida.
Veab neil, kellel saabub juba tiineka ajal teadmine, et prints või printsess täiuslikku pole olemas. Tavaliselt juhtub see siis, kui esimese armumise jõud hakkab raugema ja suurest kirest täiuslikuks maalitud kaaslase fassaadi alt hakkab välja kooruma täiesti tavaline inimene oma vigade ning eripäradega.
Me kõik oleme erinevad ja pole olemas õiget ega valet. See, mis minu jaoks tundub maailma kõige ägedam, ahvatlevam, parim, kenam, no lihtsalt ülim, võib sulle konkreetselt iivelduse peale ajada. Mul on selle kohta isegi üks ilmestav lugu võtta.
Kunagi ammusel ajal sattusin ma noore mehena ööklubisse. Kaks semu olid ka kambas. Ma ei hakka siin salgama, et plaan oli meil kõigil üks ja see sama – naisi sebida. Nagu ikka Eesti mehele kombeks, olime vägijookide abil endale korralikult enesekindlust sisse kummutanud ja nii mõnigi piirang oli vabastatud. No vähemalt nii me arvasime. Tantsusaali astudes tuli ikka esimene kohmetus peale, samm vedas baarileti äärde, et kindluse mõttes üks õlle peale teha. Noh eks see õlle tõmbab puusa vabamalt nõksuma ja pealegi kogenud härrad vaatavad kõigepealt saalis toimuva prouade olukorra üle ega lähe uisapäisa esimese seeliku ette oma parimaid sebimis tantsu liigutusi raiskama.
Nõnda seal kolmekesi tähelepanelikult tantsuplatsi skännides tõmbas üks semudest järsku krampi. Täpselt nii nagu loodusfilmidest nähtud lõvi teeb enne, kui valmistub saagile peale lendama. Semu surus meid kui oma esmaseid jahinäljas hüüänidest konkurente vastu baariletti ja ütles rahu nüüd poiskad, mina märkasin esimesena. See kaunitar on otsast lõpuni minu!
Me teise semuga olime natuke segaduses, sest ei suutnud näidatud suunas ühtegi miss Universumit tuvastada. Ja noh see pidi lihtsalt miss Universum olema, sest semu kehakeel rääkis, et tegemist on haruldase trofeega. Pingutasime nii, et silmamunad tahtsid peast välja kukkuda, aga peale koristajatädi me ei suutnud küll kedagi tuvastada. Igatahes andsime semule pühaliku tõotuse, et ei lähe tema kohe algavat romantilist ristiretke saboteerima. Selle peale lendas semu kiiremini kui püssikuul samuse koristajatädi juurde, ilmselt oli kiirustamise põhjuseks kartus, et keegi võib temast ette jõuda.
Me olime nüüd ikka väga suures segaduses. Ehk oli ikka eksitus. Kui semu hakkas tolle neiu ees väänlema nagu labidaga pooleks löödud vihmauss oma kurikuulsat armutantsu, oli asi kindel, et eksitust siin ei ole ja kohe päris kindlasti saame täna oma poolausalt antud lubadusest kinni pidada.
Hiljem sai sama kolmainsusega veel klubides testimas käidud, et kuidas meil see naiste maitse siis on ja kas polnud tollel õhtul tegemist lihtsalt liialdatud vägijoogist tingitud nägemishäirega. Teadustöö mõõtu testimised näitasid, et tõepoolest on tollel semul hoopis teine vaatenurk kui minul. Ja jumalale tänu, võin ma selle kohta öelda. Erinevused rikastavad ja nõnda on maailmas alati kellegi jaoks keegi.
Antud lugu käis fassadi ehk välimuse kohta, kuid kui me plaanime pikemalt kui üks tantsurohke klubiõhtu oma kaaslasega aega koos veeta, kasvab oluliselt selle tähtsus, mis seal fassaadi taga on.
Mida kauem koos suhtes ollakse, seda vähem omab väline kiht tähtsust ja loeb sisu. Mingil momendil hakkavad välja kooruma kaasalase ebatäiuslikkused. Mida nüüd teha? Saata pikalt ja võtta järgmine… ?Või hakata koos kasvama. On asju, mida saate koostöös muuta ja asju, mida ei ole enam võimalik teha.
Näiteks, kui su mehel on lapsest saadik komme olnud enne magamajäämist tekialune nagu kord ja kohus soojaks peeretada, saate vast ikka kompromissile, et see teie seksuaalelule ei pruugi kõige paremini mõjuda. Kuid mine sa tea. Nagu ma ennist ütlesin, ei ole head ega halba.
On asju, mida ei ole võimalik ümber pöörata või on nende harjumuste ümber pööramine liiga energiakulukas. Näiteks häiris mind kohutavalt, kuidas Katu suppi luristab. Minu lapsepõlves läksid laua tagant ära kui luristasid. Peale seitsmendat korda selle tegevuse lõpetamise mainimist sain ma aru, et see ei toimi. Midagi ei muutu. Järelikult pidin sellesse eripärasse lõdvestuma. Seda aktsepteerima nagu ühte osa terviklikust Katust. Ta põhjendas oma luristamist sellega, et siis ei ole supp nii kuum ja maitseb paremini. Proovisin ka ja tal oli paganama õigus. Täpselt nagu veini degustil pead veini suus hapnikuga segama ehk luristama, et kõik maitsed esile tuua, toimib see supiga ka. Proovige ise järgi, kui ei usu.
Ka minus on asju, mis Katut häirivad ja mida ta muuta ei saa. Näiteks on tal piinlik, kui ma teen mingit johhaidii nalja. Nüüd on õppinud ta vaikselt sellesse lõdvestuma nähes, et mitte keegi ei saa viga nendest naljadest ja ainuke, kes nagu võiks tunda piinlikkust, saan olla mina.
Üldse on nii, et kui ebatäiuslik pool kaasas hakkab häirima, siis tuleb fookus sellest eemale juhtida. Muidu lihtsalt võidki vigu otsima jääda. Elus on ikka nii, et märkad seda mida otsid. Fookus tasub hoopis keerata selle peale, mis sind oma kaaslases köidab ja inspireerib.
Tänases kriitikast tiinest ja negatiivsete hinnangute rohkes maailmas see automaatselt ei käi. Tuleb ikka harjutada. Me Katuga tunnustame iga päev üksteist ja samal ajal ei unusta ka iseennast tunnustamata. Ja mõni päev unustame selle ära nii kui oleks peoga pühitud ning materdame üksteist korralikult. Mõlemad osapooled saavad igasuguste väiksemate ja suuremate ebatäiuste eest. Ja ka see on ok! Lööb õhu puhtaks ja toob tasakaalu majja.
✫ Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks ✫
