Värvihaigete pere sai jälle pintslid kätte ehk Piltsbergide elutoa remont.

Need, kes meie tegemisi tihedamalt jälginud on ehk mäletavad, et eelmine aasta sai meil lastetoas remont tehtud. Äge värviline tuli tulemus. Plikad on täiega õnnelikud selle toa üle ja miks ei peakski, kui neil on värvihaiged vanemad. Üle eelmine aasta sai vannituba täiesti uueks tehtud. Sellel aastal võtsime käsile elutoa.

 

 

Tegelikult kibeles Katu elutoa kallale juba enne lastetoa remonti. Selleks oli mõjuv põhjus millele andis viimase lihvi meie tolleaegne äärmiselt tubli naabripoiss. Eks elutuba oli juba siit sealt vatti saanud. Need, kellel väiksed lapsed kodus teavad ikka, et “oih palun vabandust! “ moosist üle ujutatud puder läks täiesti kogemata diivanile ümber,  olukordi juhtub kümme korda suurema tõenäosusega, kui ilma lasteta elamistes. Ja noh see plahvatuslik looming, mis pisikestel põnnidel kuidagi paberi peale ei taha ära mahtuda. Vildikas kipub ikka ise enesest mööda tuba erinevatel pindadel ringi rändama. 

 

Kuid see kõik on kökimöki võrreldes naabripoisi etteastega.  Katu oli tollel õhtul koos naabrinaisega kontserdil. Naabrilapsed olid ka meitel. Möllu ja mürglit jagus korralikult. Loomulikult tõmbab see tuuseldamine energiast tühjaks. Merimee avaldas soovi külmikust üks Pai smuuti võtta. Ma isegi ei tea, miks need meil seal olid, sest üldiselt, kui smuuti isu tuleb teeme neid värskelt ise. 

Naabripoiss, kes Merimeest on aasta vanem, oli kohe platsis pakkudes oma piiramatut musklijõudu, et smuuti ikka korralikult enne avamist läbi raputada. Ta võttis seda raputamist rohkem kui tõsiselt. Nagu elektritoolil istuv super Sonic raputas poiss smuuti pudelit hetkeni, kuni see käest minema lendas….

See paganama tilluke mustika smuuti pudel lendas põrandale kuidagi nii õige jõuga ja nurga all, et plahvatas. See oli ikka korralik litter. Toolid, kõik neli seina, põrand, laua alune, vaip ja isegi paganama lagi tilkus sinakast lögast. Lapsed ega ka mina ise ei pääsenud puhta nahaga. Esimese hooga ei teadnud, kas nutta või naerda, nii sürrealistlik tundus see pilt. Otsustasin mõlemat korraga teha. 

See tundus lihtsalt mõistmatu, kuidas sai terve tonni jagu smuutit mahtuda sellesse mikroskoopilisse pudelisse. Alustasin haudvaikuses katastroofi likvideerimist. Põnnid ei julgenud ühtegi piuksu teha, rääkimata uuesti mürgeldama hakkamisest. Ega ma nende peale saanud kuidagi pahane olla, keegi poleks sellist stsenaariumit ette osanud oodata. Igatahes koristasin, mis ma koristada sain, aga seinad ja lagi jäid oma smuutilärakatega meile naabrimehe kalevipoja rammu pikaks ajaks meenutama.

No nii hakkaski Katu peale käima nagu uni, et võiks selle remondi ikka ära teha. Ma soovisin sellega vähemalt niikaua oodata, kuni meie kõige pisemal Madeliinel ülakorrusel keegi mõistuse taoline tegelane sisse on kolinud. No lihtsalt jube tobe on teha remont ära ja järgmine päev vaadata, kuidas tütar on oma kunstnikuhinge seintele vildikatega laiali laotanud. 

Sügise alguses näitasid kõik märgid, et õnnistatud päev on kätte jõudnud (loe, et Katu surve oli ületanud minu laiskuse piiri). Läksime poodi ja ostsime värvid ära. Üksiti tellisime ka uue diivani ning panime tähtajaks, et diivani valmimisega on ka remont valmis. Värvidega muideks läksime isegi oma värvihaiguse mugavustsoonist välja. Siin oli võimalik, et kõmmutame naelapea vastu ja saame täpselt sellise tulemuse nagu soovisime või paneme täiesti rappa ja peame iga jumala päev iiveldust tagasi hoides elutoas hakkama saama. 

 

Elutoa remont tähendas seda, et nii lastetuba, kui magamistuba muutusid järgmiseks nädalaks kohutavateks kolikambriteks. Seda muidugi mitte kõigi korteri elanike silme läbi. Laste jaoks oli see segadus tohutult põnev keskkond mida sai südamerahuga veel rohkem segamini keerata. Katu jaoks, kes on korras kodu pedant, oli see periood rohkem kui pingeline. Mis omakorda tähendas seda, et minu motivatsioon remont kiiresti valmis saada kasvas topelt. 

Nõnda saimegi pea viie päevaga suurema möllu tehtud ja tülitsemiseni jõudsime alles viimasel päeval. Arvestades seda, et segamini kodu ajas Katu pingesse ning meie julge värvidega ekpseriminteerimine ei ole mõeldud nõrgema närvikavaga inimestele, oli see minu arust super hea tulemus.

Katu närvid said siis otsa, kui köök sai värvitud ja me mõlemad avastasime, et see paganama värv ei ole kohe üldse see, mis me värvikaardilt nägime. Teine shoki koht oli roheliseks võõbatud elutoa sein. Õnneks seina puhul sain ta maha rahustada, et kuivades muudab vast seda tooni nagu soovisime. Ja nii läks. Kuid köök sai järgmine päev hoopis teise tooni peale. 

 

 

Viimast seina värvides käsisid mul korralikud külmajudinad üle keha kui nägin,  et vana värvi peale on ilmunud verivärsked koopamaalingud. Stiililt äravahetamiseni sarnased Madeliine varasamate suurteostega. Meil käis pikem perekondlik arutelu teemal, et jumala pärast värskelt remonditud toas selliseid asju ei juhtuks. Neiu tõotas pühalikult käsi südamel, et värskelt remonditud tubades seinadele ei joonista. Samal ajal ise piidles silmanurgast meie magamisto poole. See on viimane tuba, kuhu pole värskendusremondiga jõudnud ehk Madeliine jaoks justkui tõotataud maa. 

✫ Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks ✫