Jahe sügistuul keerutab kollaseid lehti lasteaia hoovis. Lapsed jooksevad kilgates ühest hoovi otsast teise. Käib kõvem tagaajamise mäng. Ainukesena ei jookse väike Mart. Ta seisab vaikselt, nina surutud läbi rohelise traataia, ja ootab. Ta ootab, millal tulevad järele talle tema vanemad.
Tasapisi hakkavad laste kilked vaibuma, sest nende vanemad on nad järjest koju viinud. Kurbus silmis, vaatab Mart, kuidas tema rühmakaaslane jookseb käed laiali oma isale vastu. Isa haarab väikese tüdrukutirtsu kaissu ning hüpitab ta seejärel õhku. See rõõmus naer, mis tüdruk üle hoovi saadab lõikab Mardile sügavalt südamesse. Ta ei saa aru, miks tema issi sedasi kunagi ei tee…
Järgmisena tullakse järgi Mardi parimale semule Kustile. Kusti on elava loomuga krutskeid täis noorhärra, kellega koos mängides saab alati nalja. Selle on ta pärinud ilmselt oma isalt, kes lasteaiahoovi jõudes kohe Kustiga peitust mängima hakkab, mis peagi kujuneb üksteise lõbusaks tagaajamiseks. Neil ei tundu kuskile kiiret olevat. Alles pärast korralikku trallimist keksib Kusti, isalt käest kinni hoides, auto poole. Iga kekslev hüppe vajutab kurbust sügavamale Mardi sisse. Millal minu issi minuga tagaajamist või peitust viimati mängis? Kas ta on kunagi üldse minuga seda mänginud…
Mart on peaaegu üksinda lastest alles jäänud. Ainult Aurora ootas veel hämaraks muutunud lasteaia hoovis, õpetajal käest kinni hoides, oma ema. Peagi on ta värava taga ja hõikab oma heliseval häälel Aurora nime. Tirtsu silmad lähevad rõõmust suureks kui tõllarattad. Ema jookseb tütrekese poole, kes lidub talle nii kiiresti vastu, kui väikesed jalakesed vähegi suudavad. Ema haarab jooksu pealt oma tütrekese kaissu. Kõvasti üksteist kallistades palub ta oma haldjakese käest vabandust, et ta nii hilja jõudis. Tütreke ütleb, et ta niiii-niiii palju igatses oma emmet ja küsib mis nad täna kodus teevad? Ema pakkus välja, et maru vahva oleks kodu poole jalutades vana tamme alt läbi minna ja mõned tammetõrud koju korjata ning koos meisterdada nendest terve loomaaed. Aurora kargas suurest rõõmust ja kilgatas: „Jaa, jaaaaa!“
Mardi pea vajus veel rohkem norgu. Talle meenus, kuidas ta alles eelmisel nädalal oli oma kombe taskud tammetõrudest punni korjanud. Suure tuhinaga tühjendas ta neid kodus köögilauale, et koos vanematega meisterdama hakata. Lasteaias oli nimelt õpetaja igale lapsele loomakese meisterdanud ja ütles, et kodus saate emme ja issiga veel neid juurde teha. Mart tahtis väga, et tema loomakesel oleks ka seltsilised. Kuid meisterdamise asemel sai Mart vanematelt pahanda. „Mis pagana pahna sa poiss oled jälle õuest tuppa tassinud!“ Mart vastas, et see pole pahn ja õpetaja ütles… Ta ei saanud oma lauset lõpetada, sest „pahn“ tuli ära koristada.
Lasteaiahoovi olid alles jäänud ainult Mart ja õpetaja, kes aina käekellale pilke viskas. Lõpuks saabus Mardi isa. Poisi kurbus asendus rõõmuga, teda ei ole ära unustatud! Isa tuli talle järele! Poiss jooksis käed laiali isa poole nagu oli alles mõni aeg tagasi teinud väike Aurora. Kuid isa ei jooksnud Mardile vastu. Isa rääkis telefoniga tähtsaid asju. Ja seda juba Mart teadis, et kui isa räägib telefoniga tähtsaid asju, tuleb olla hästi tasa. Mardi kilked vaibusid ja koos sellega kustus ka rõõm. Isa lõpetas kõne. Mart, kelle sisemust oli just täitnud hoomamatu igatsus, läks ja haaras isal jalge ümbert kinni, et sisemus täita lähedusega. „Oot oot Mart! Võta nüüd natukene rahulikumalt. Sa määrid oma porise kombega minu kontori püksid sedasi aeledes ära. Ole nüüd tubli poiss ja lähme koju“
Mart oli tubli poiss ta läks isa järel lonkides koju. Mart kasvas teadmisega, et tublid poisid ei rõõmusta ega kilka nagu tüdrukud. Tublid poisid ei otsi isa lähedust, sest see on „aelemine“. Tublid poisid ei meisterda oma vanematega, sest see ajab toa sassi ja tekitab palju pahna. Tublid poisid ei mängi isaga peitust ega tagaajamist, sest isal on hoopis palju tähtsaid asju ajada.
Mardi isal oligi palju tähtsaid asju ajada. Ta pidi ju perele looma suurepärase elu. Tema oli tundnud lapsepõlves valusat puudust ägedatest asjadest, mis kõigil ta sõpradel olid. Äge käikudega jalgratas, Playstation, uhke firma dressid, need kõik olid tema jaoks lapsepõlves kauge unistus. Mingitest soojamaa reisidest me ei hakka rääkimagi. Nüüd ta sai seda kõike enda perele lubada, aga see vajas palju tööd. Ta pidi oma perele olemas olema, kuid ometigi ei olnud. Emotsionaalselt ei olnud Mardi isa kodus.
See pole koguaeg sedasi olnud. Kunagi kaua aega tagasi, enne Mardi sündi, oli ta Mardi ema jaoks olemas olnud. See oli aeg, kus ei elatud veel uhkes suures äärelinna majas. See oli aeg, kus pisike ühetoaline korter oli otsast ääreni täis hellust ja kallistusi. Peale Mardi sündi hakkasid asjad muutuma. Mardi isa pidi nüüd hakkama vastutust võtma oma pere ees ega saanud enam tegeleda tiluliluga. Temast kasvas üks tõsiselt võetav mees, kes otsustas teha karjääri, et enda perele pakkuda kõike seda, millest tema puudust oli tundnud. Kahjuks ei märganud ta, et tema üllas missioon sai energiat selle arvelt, mida tema pere tegelikult kõige rohkem vajas.
Mart ei soovinud oma isa raha ega uusi mänguasju. Ta soovis enda isa kohalolu. Seda ei saanud Mart ka enam oma emalt, kes oli sukeldunud ekraani tagusesse maailma, et leida sealt seda, mida tema kaasa talle enam ei pakkunud. Ka tema oli läheduse defitsiidis. Mardi emal lihtsalt polnud aega ega energiat enam lapsega mängimiseks. Eks iga sõltuvus võtab oma lõivu. Mardi vanaisa oli alkohoolik ja paratamatult võttis viina joomine nii palju aega ning energiat, et tal polnud aega mängida Mardi emaga, kui ta väike oli. Võib-olla jäi vanaisalgi puudu oma vanemate lähedusest ja neid hingehaavu ta siis alkoholiga plaasterdaski.
Mart ei tahtnud soojamaa reise. Mart soovis, et ta vanemad ei oleks nii „tõsiseltvõetavad“. Ta soovis nende lähedust ja kallistusi. Ta soovis nendega mängida ja nendega koos olla. Joosta lasteaias vastu oma vanematele, et neid kallistada ja mängida tagaajamist ning pärast koduteel korjata tammetõrudest taskud punni, et neist koos midagi vahvat meisterdada. Mart soovis luua elukestvaid mälestusi, soojust, tugevamat sidet oma vanematega.
Ma tunnen Marti kenasti, sest ka mina olen oma elus tundnud puudust isa lähedusest. Ka minus on killuke Marti. Tunnen ma ka Mardi isa suurepäraselt. Sest ka minu elus on olnud perioode, kus töö võtab esikoha ja ma ei ole oma perele emotsionaalselt kohal. Ja ka Mardi ema on mulle tuttav tegelane. Ka mina olen avastanud ennast rohkem ekraani taga istumas, et selle asemel lastega koos olla. Ja see teeb mind kurvaks. Kuid ma saan enda elu muuta. Ma võtan vastutuse enda elu eest. Märkan, kui minu sees hakkavad võimust võtma Mardi vanemad ning saadan nad siis viisakalt pikalt.
Me kõik vajame lähedust, tunnustamist, kohalolu ja üksteise märkamist. Kuid eriti vajavad seda lapsed oma vanematelt. Just nüüd ja praegu. Need pisikesed tegelased kasvavad maru kiiresti. Märkamatult on nad juba suured ja järsku sa ei olegi nende jaoks enam kõige tähtsam maailmas. Tulevad semud, pruudid, peigmehed ja üks päev on nad täiskasvanud ja kui sa alles siis märkad, et miks nad mulle ei helista, miks nad mulle külla ei tule, miks ma jõululauas üksinda istun… on juba hilja.
Me lõime oma perega neli aastat tagasi väljakutse 101 kingitust. 101 päeva järjest veetsime oma lastega kvaliteetaega. Iga päev oli erinev tegevus. Sellest sündis tugev harjumus. Lugematul hulgal mälestusi ja mis peamine, elukestev tugev side lastega. Kaks aastat tagasi kordasime väljakutse vähendatud versiooni, kuhu kutsusime osalema ka teisi peresid. Sündis väljakutse #14kingitust. Selles lõi kaasa uskumatult palju peresid, neid oli pea 700. Oli tunda, et inimestele läheb korda lähedus lastega. Keegi ei soovi, et tema laps peaks ennast tundma Mardina.
Ma olin südamest liigutatud, kui nädalaid peale väljakutset saadeti meile pilte erinevate perede poolt, kes väljakutse tegevusi jätkasid ja meid selle eest tänasid. Selle aasta alguses kirjutas mulle mitmeid emasid, et millal ometi tuleb uus väljakutse. Ei jäänud midagi muud üle, kui võtsin oma hea semu Kristo kampa, kellega koos ajame PAPSID.EE asja ning lõime uue väljakutse #12kingitust. Meie südameasjaks on toetada isasid ja peresid, et suhe lapsega oleks lähedasem. Me oleme mõlemad väikeste laste perioodil käinud läbi rasked suhtekriisid ja nendest paremate isade, kaaslastena välja tulnud. Me teame kui keeruline on suhet hoida väikeste laste perioodil ja me teame omal nahal, et kohvrite pakkimine ei pea olema ainus lahendus vaid ka on teisi tööriistu.
Kui ka sina soovid lähedasemat sidet oma lapsega ja teil oleks hunnikute viisi vahvaid mälestusi ning tekiks harjumus koos kvaliteetaega veeta, siis liitu meie väljakutsega. Või kui sa sina soovid, et Mardi suguseid lapsi oleks meil vähem, siis ole hea ja jaga seda lugu teistega. Nõnda levib hea sõna rohkemate inimesteni ja maailm on jälle parem koht kus elada.
Ma olen siiralt tänulik, et selle loo läbi lugesid ja kaasa tundsid.
Me ei lõpeta mängimist mitte seepärast, et saame vanaks, vaid me saame vanaks, sest me lõpetame mängimise.
Loe ka blogi kuidas rohkem elamusi kinkides maailma päästa.
Jälgi papside tegevusi ja Piltsbergide pajatusi ka instagrammis. @papsid.ee
