Üleeile oli kolmapäev. Ma läksin kuskil kella kolme paiku Kristiine keskusesse Katu prille parandusest tooma. Parklas andis vaba kohta otsida. Poes oli selline laulupidu, et anna olla. Kõik vähegi vabad pinnad olid erinevaid pop up müügilette täis. Esimese hooga ei julgenud vetsugi minna. Äkki on LHV või Telia müügipoisid ruumipuuduse pärast sinna surutud. Mul ei... Continue Reading →

Lugu sellest, kuidas üks korralik pereisa oma 35. aastast sünnipäeva tähistas. Mul on sünnipäevast juba mitu nädalat möödas, kuid see oli nii tore, et pean teiega ka jagama. Stastistika järgi veavad keskmiselt Eesti mehed täna 70 eluaastani välja. Ehk selle järgi olen poole teekonna peale jõudnud. Kuidas tähistada väärikalt ja soliidselt sellist märgilist numbrit? Ega... Continue Reading →

Eelmisel nädalal oli mul sünnipäev. Tänan kõiki toredaid tegelaskujusid, kes minu täienevat vanust ja lisanduvat halli habemes meelde tuletasid. Sünnipäeva eel küsis Katu, et mida ma sünnipäevaks soovin. Ega ma ei osanudki midagi soovida. Mida saab soovida inimene, kellel on kõik olemas, et olla tänulik ja õnnelik? Ma olen viimased paar aastat elanud sellise elufilosoofia... Continue Reading →

Elus on perioode kus olen oma keha heaolu täiesti ära unustanud. Selle asemel olen sukeldunud hoopis kiirete ahvatluste ja naudingute haisvasse sopalompi. See sopalomp ei paista kuidagi haisva sopalombina. Selle peamine ilus kiht on isuäratavast kihisevast mahlakalt lõhnavast kirsilimonaadist mille peal ujuvad suus sulavad martsipanist vesiroosid. Paraku on see kiht kõigest sentimeetri jagu paks. Ülejäänud... Continue Reading →

Siin mingi hetk oli A mida Henry teeb? blogi fb lehel juttu, et mis teemadel võiks ta veel kirjutada. Ma põristasin välja, et täiesti ebaeestlasliku mehena võiks tunnetest rääkida. Maagilisel kombel läksid paljud naissoost jälgijad sellest teemast sekundiga lõkkele. Ma tean, et naistele üldiselt sellised suured müsteeriumid pakuvad põnevust. Ja meeste tunded on üks paras... Continue Reading →

Paganamas! Peab vist lastele ikka nats rohkem kommi andma. Avastasin just Elanora kaka seest kommipaberi tükikese. Pilti ma juurde panema ei hakka. Üldiselt oleme jätnud kommide ostmise vanaemade ja vanaisade pärusmaaks. Meie käest saavad nad kommi üliharva. Arvatavasti selle pärast Elanoral see kommipaber seal kaka sees oli ka. Kui ikka jaopärast antakse, tuleb kohe suhu... Continue Reading →

Kes meid instagrammis ja facebookis jälgivad, näevad sealt ringi kargamas alati kammitud peadega hoolikalt puhtaks küüritud nägudega rõõmsaid lapsi. Ekraanilt vaatavad vastu puhanud, laia naeratusega, muretut elu elavad vanemad. Jep, tegelikult see nii ongi 🙂 Meil on kodus imelapsed. Keegi kunagi ei jaura. Alati mängivad üksteisega sõbralikult ja on valmis igasuguseks koostööks. Meie Katuga oleme... Continue Reading →

Oma eelmist blogi (Kõva paadipidu Emajõel ja mis on sellel pistmist tulekahjuga Amazonases) alustasin ma sõnadega, et selle kirjatükiga endale uusi sõpru juurde ei saa. Ma pole vist kunagi nii rängalt eksinud. See lugu läks korda uskumatult paljudele. Seda jagati tuhandeid kordi. Sain kümnetelt inimestelt postitiivset tagasidet ja tänusõnu. Piltsbergi insta ja facebooki lehele tuli juurde... Continue Reading →

Ma tean, et selle kirjatükiga ma endale palju uusi sõpru juurde ei saa, kuid lihtsalt on asju minu sees, mida kinni ei tohi enam hoida. Üldiselt ma tegelikult ei soovita alljärgnevat juttu neil lugeda, kellele ei meeldi vastutust enda tegude eest võtta või tunnistada tehtud vigu. Amazonase metsad ja Siberi Taiga põlevad. Meie ühise koduplaneedi... Continue Reading →